Põltsamaa kihelkond moodustati endise Mõhu muinaskihelkonna aladele. Esimest korda on Põltsamaa jõe vasakkaldal asunud kirikut mainitud juba 1234. aastal.

 Põltsamaa kihelkonna keskuseks on alati olnud Põltsamaa asula (varem Oberphalen). Enne ristirüütlite tulekut asus siin eestlaste maalinn ning pärast nende alade ordu valdustesse minekut  ehitati siia peagi ordu kaitselinnus. Sama tihti, kui seda linnust on sajandite vältel ehitatud ja täiendatud, on see ka erinevate sõdade käigus lagunenud. Lõplikult purustatuks jäid lossivaremed teise maailmasõja käigus.

 Põltsamaa lossihoovis, jõe paremal kaldal asuv kirik on ehitatud 18. sajandil Põhjasõjas lagunenud lossimüüridele. Nii nagu losski, sai teises maailmasõjas kahjustada ka kirik, kuid erinevalt kindluslossist ehitati kirik taas üles.

 Põltsamaa piirkonna tähtsust Eesti 18. kultuuriloos on raske ülehinnata. Sajandi keskpaigas sai Põltsamaa lossi päranduseks aktiivse marssali Woldemar Johann Lauw’i abikaasa. Just Lauw oli see, kelle ettevõtmisel pandi alus tööstusarengule Põltsamaal. Lossihoovi rajati portselanitöökoda ning Põltsamaale kutsuti arst Peter Ernst von Wilde, kes omakorda rajas Kuningamäele haigemaja, apteegi, meditsiinikooli ja trükikoja. Selles trükikojas nägi ilmavalgust ka Eesti esimene ajakiri “Lühhike Öppetus”, millele eestikeelse tõlke autoriks oli samal ajal Põltsamaa kogudust teeninud teenekas literaat ja kodu-uurija August Wilhelm Hupel.