Särk oli vanasti peamine rõivaese. Suvel palavaga oli tavaline, et naised käisidki üksnes särgiväel, sidusid ette põlle, mässisid pihale vöö ja panid pähe tanu. Külmemate ilmade korral jäi särgist näha vaid ülemine pool. Igapäevased särgid olid lihtsamad ning pidusärgid kaunistati tikanditega ja tehti peenemast linasest.

Särgid koosnesid pihaosast, mis oli peenemast ja valgemast kangast ning takusemast alumisest osast. Muuseumisärkidel ei ole paljudel alumine osa ehk alane säilinud, sellepärast võib jääda mulje, nagu need oleksid olnud lühikesed. Särgialast oli mugav lahti harutada ning vajadusel tihedamalt pesta või välja vahetada. Alane oli enamasti õmmeldud laiupidi kangatükist, nii et ühendusõmblus jäi ette või küljele ja allääreks jäi kanga koeserv.

Tüüpilise särgi pihaosa lõige oli väga lihtne. Sirge kangatükk murti pooleks ning murdejoonele ja sellest alla esitükile lõigati T-kujuline ava. Alumine osa palistati pilupalistusega ning T-kujulise ava ülemine osa kurrutati krae või kaelusekandi vahele. Ka varrukad lõigati kandiliste tükkidena. Liikuvuse andsid neile ruudukujulised kaenlalapid, mis õmmeldi varruka ja pihaosa vahele.

Esikinnise lõhik oli naisesärkidel nabani. See lihtsustas lapse toitmist ning ka riietudes astus naine särgi sisse, mitte ei tõmmanud seda üle pea nagu neiud.

Särk kinnitati väikese vitssõle või linanöörist punutud sõltustega. Maarja-Magdaleenast on kirjeldus ka pooletolli laiuse punase peala kasutamise kohta.

Kaks kõige vanemat Põhja-Tartumaa särki on kogutud Kodaverest ja Maarja-Magdaleenast, mõlema valmistamise ajaks on märgitud umbes 1817.  Mõlemad on madala kraekandiga särgid. Kodavere särk on kaunistatud punase ja beeži tikandiga ning sissekootud värviliste triipudega varrukad kinnitatud särgi külge peenete lappvoltidega. Maarja-Magdaleena särki iseloomustavad lisaks kitsale kaelusekandile tihedad kurrud kaeluses ja valged püvisilmpistes tikandid ning sõlmtagid kätistel, õlakutel ja kaelusel.