Kodavere kihelkond asub kitsa pikliku vöödina Tartumaa idaosas Peipsi kaldal.

Kirikukihelkond moodustati Kodaveres juba 13. sajandil varasema Soopoliste muinaskihelkonna maadele. Kõige varem oli tõenäoliselt asustatud Alatskivi kandis asuv paik, mida kutsutakse Kalevipoja sängiks. Kirikukihelkonna moodustamisel ehitati kirik küll Kodavere külla, kuid kihelkonna jõukaimaks piirkonnaks jäi ikkagi Alatskivi ümbrus. Viljakat põllumulda leidus Kodaveres rohkem kihelkonna keskel ja põhjapoolsetel aladel, sealsed peamised põllukultuurid olid rukis ja oder. Idapoolsed alad elatusid viljaka mulla puudumisel kalapüügist, 19. sajandil lisandus sellele ka sibula ja teiste aedviljade kasvatamine.

Kodavere kihelkonna areng oli ebasoodsa põllumaa tõttu aeglasem. Lisaks erines kihelkonna põhjaosa teistest Põhja-Tartumaa kihelkondadest Vadja kultuuri mõjutuste poolest, mis avaldus nii keelemurrakus, kommetes kui ka rahvarõivais. Hupel kirjeldab oma 1789 aastal ilmunud raamatus Kodavere kandi rõivaste ja pulmakommete erinemist ülejäänud Tartumaa omadest.

19. sajandi algul vadjapärased jooned taandusid ning rahvarõivad hakkasid rohkem sarnanema ülejäänud Põhja-Tartumaa rõivastele.

Siinsetele lõuna- ja idapoolsetele peipsiäärsetele aladele pages alates 17. sajandist vene rahvusest talupoegi. 18. ja 19. sajandil hoogustus vanausuliste juurdevool veelgi, sest siis oli tegemist juba ühtse tsaaririigiga, mis nendele aladele asumist hõlbustas. Teisest rahvusest elanikkonna kultuuripärandiks on tänavkülade levik mööda Peipsi kallast ning Kodavere rahvariietele iseloomulikud rohked maagelõngaga tikitud kaunistused. Maagelõngaks nimetati Venemaalt toodud puuvillast või linast punast lõnga.