Laiuse kihelkond on saanud oma nime praegusest alevikust pisut Mustvee poole jääva kindluslossi järgi. Kihelkonda on esmamainitud 1319. aastal Wemela nime all ning 1406-st aastast esineb nimetus Laeghis ehk Laiuse. Seesama Laiuse loss oli oluline sõlmpunkt nii Saksa Ordu, Poola-Leedu vürstiriigi kui ka Rootsi kaitseplaanides. Johan Kõpp, tuntud Laiuse kirikuõpetaja aastatel 1909-1922, on lossi kohta kirjutanud:

“Laiuse loss oli omal ajal tähtis valvepost Ida vastu. Asub ta ju Venemaa tee ääres, mis Kesk-Eestist viib Peipsitagustele aladele. Siitkaudu on sajandite jooksul tulnud vaenulikud asiaatide hordid vallutama ja rüüstama Läänemeremaid, siit on läbi läinud ka need lugematud õnnetud, keda vangidena on viidud Sarmaatia lagendikele ja veel kaugemalegi

Põhjasõja ajal peatus Laiusel Rootsi kuningas Karl XII oma vägedega. 1700/1701. aasta talv on jäänud piirkonna rahvapärimusse paljude lugudega.  Paari aasta jooksul pärast Rootsi kuninga lahkumist jäid sõjategevuse käigus lossist järele vaid varemed.

1876. aastal toimus Laiusel esimene eestlaste võimlemispidu või nagu seda tookord kutsuti – turnipidu. Selle korraldas kihelkonnakoolis õpetajana töötanud Jüri Soo.

Praegune piirkonna keskus Jõgeva linn kujunes välja alles 20. Sajandil, 19. sajandi lõpul oli see rongijaama, postijaama ja postkontoriga väike asula (esimene rong läks Jõgevalt teele 1876. aastal). Jõgeva asula eraldati vallast ning talle anti aleviõigused alles 1919 aastal. Linnaõigused sai Jõgeva 1938. aastal.